Üldmulje: väga rahulolevad patsiendid ja statsionaaris rakendunud turvalise ja toetava kohtlemise põhimõtted

• Intervjuudest jäi väga selgelt kõlama, et patsiendid on südamekliiniku tööga väga rahul – kirjeldati hoolivust, viisakust ja tunnet, et "siin hoitakse mind".
• Kui vaatame turvalise ja toetava kohtlemise põhimõtteid, on kliiniku patsiendikogemus peaaegu kõikjal “roheline” – turvalisus, usaldus, autonoomia, koostöö.
• Patsiendid ja lähedased tõid lugematul hulgal näiteid, mis illustreerisid, kuidas personal kuulab, rahustab, selgitab ja on "kohe kohal", mõtleb aktiivselt kaasa ja ei loobi tühje lubadusi – see loob väga tugeva aluse, millelt edasi ehitada.

Turvalise ja toetava kohtlemise põhimõtted: patsient

🟢 Füüsiline turvalisus

🟢 Emotsionaalne turvalisus

🟢 Usaldusväärsus ja läbipaistvus

🟢 Kaaslaste / võrdsete tugi

🟢 Koostöö ja partnerlus

🟢 Võimestamine, autonoomia toetamine

🟢🟠 Mitte-diskrimineerimine

Turvalise ja toetava kohtlemise põhimõtted: personal

🟠 Füüsiline turvalisus

🟠 Emotsionaalne turvalisus

🟠 Usaldusväärsus ja läbipaistvus

🟠 Võimestamine / autonoomia

🟢 Kaaslaste / võrdsete tugi

🟠 Koostöö ja partnerlus

__ Mitte-diskrimineerimine

1. Pikk tühjus, siis infotorm

• Patsiendi teekonnal on väga palju pikka, igavat, sageli ärevusega segatud ootamisaega – vastuvõttu või protseduuri oodates, peale protseduuri palatis, hiljem kodus.
  
• Kui lõpuks tuleb kohtumine arstiga ja info, tuleb seda liiga palju korraga – ei jää meelde, ei saa aru, ei oska küsida.
• 100% kirjeldavad infokaost; hiljem helistatakse tagasi: „Mis rohtu ma pidin võtma?“

2. Väljakirjutus kui kontrollimatu hetk, mitte ettevalmistatud protsess

• Keegi (ei arstid, õed ega patsiendid) ei tunne, et oskaks ennustada, kuidas väljakirjutus konkreetsel päeval päriselt kulgeb.
  
• Arstidel võib olla kiire, patsientide voog on ettearvamatu, patsiendile võidakse tulla järgi ootamatul ajal – vahel ei jõuta arstiga rääkidagi.
  
• Kriitiline info võidakse anda kiiresti ja suuliselt hetkel, mil patsiendil on sageli puudu motivatsioon, pädevus või enesejuhtimisoskus seda vastu võtta.
• Epikriis on keeruline ja täis lühendeid; sellest tekib segadus, küsimused, unustamine.

3. Vastutus kandub patsiendile, aga toetusstruktuur puudub—ja kõik on mures.

• Väljakirjutamisel liigub kogu vastutus patsiendile, kuid patsient ei ole sellest tihti teadlik ega valmis.
  
• Haigla ootab, et patsient pöörduks perearsti poole ning et ravi edasise juhtimise võtaks üle esmatasand; tegelikus elus seda sageli ei juhtu.
  
• Puudub toimiv suhtlusring haigla, perearsti ja muude teenuste vahel 
• Kuigi ressursse on väljaspool haiglat palju, kasutatakse neid vähe.
  
  • „Ma ei usalda oma perearsti, aga südamekliiniku meeskonda ma usaldan. Mu perearst teab, et ma ei ole terve, aga ei tee midagi.“

4. "Eeskujulikuks südamehaigeks" ei sünnita, selleks kasvatakse pikema protsessi jooksul

• Töötajad kipuvad nägema patsiente „lootustandvate“ ja „lootusetute“ tüüpidena – justkui muutumatu tüüp, usk patsientide aktiveerimise võimalustesse on madal. 
  
  • “Mõned patsiendid lähevad kohe tagasi halbade harjumuste juurde: “see on nende enda valik, midagi pole teha” – inimeste motivatsiooni niikuinii muuta ei saa..”
• Samas patsientide erinevaid lugusid kõrvutades näib, nagu eeskujulikuks patsiendiks saamine on pikk õpikõver
  
• Patsientide jutustused samas näitavad, et eeskujulikuks südamehaigeks saamine on pikk teekond - võib endas kätkeda identiteedi muutust, paljude praktiliste asjade ümberõppimist. 
  
  • “Peale esimest infarkti olin kaks aastat kodus. Ja õppisin kõike uuesti. Eks ma olen jäänud niiviisi mõistlikult toimetama.”
  • “Mul ei ole mitte kunagi selliseid päevi, kus ravim jääb võtmata. Või ma teen kõik endast oleneva selleks, et selliseid päevi ei ole. Mul on kahed ravimid, linnas ja maakodus”‍
  • „Olen pidanud siin haiglas õppima, mis mu eelistused on… kuidas oma sümptomitest rääkida… proovin vähem häbi tunda, see on uus.“

5. Hierarhia: arstid on nimelised, õed "hakkavad lõpuks korduma", hooldajad nähtamatud 

• Patsiendi lugudes on arstil nimi, nägu, stiil, tsitaadid – „Rääkisin arstiga läbi ja kuidagi ikkagi sai“. “Üks tore noor arst oli, ta seletas mulle, miks ei saa”
  
• Õdesid nähakse pika rea vahetuvate nägudena.
  
• Hooldajaid ei mainita, kuni otseselt küsida. Kui küsida, tuleb palju kiidusõnu: hooldajad on alati kohal, viisakad, kannatlikud, toetavad, kõike saab.
  
• Patsiendid usaldavad, et arst teab kõige paremini, aga lähedasem suhe on sageli õe ja hooldajaga, kes on kohal ja ligipääsetavad, selgitavad kannatlikult ja kogu tiim on "alati kohe kohal" ja "nii viisakas on siin kõik!"
  
• Õed vastutavad tihti asjade eest, mida nad ei juhi – patsiendid küsivad, aga õel/hooldajal pole infot ega volitust.
  
• Info liikumine alt üles on pidurdatud: ei tunta, et võiks arstile midagi tagasi peegeldada või süsteemi muuta. Pigem öeldakse sageli: "Ma ei soovi kellegi kohta midagi halba öelda"
• Kõige selle juures—meeskonna liikmed väärtustavad ja ihkavad palju enam meeskonnatööd ja hierarhiaid ületada, aga ei tea kuidas! Ja praegune töö-ja suhtluskultuur pigem toetab silostumist.

6. Emotsionaalne turvalisus ja ärevuse sõnastamata jätmine

• Patsiendid kogevad teekonnal ärevust ja hirmu, eriti haiglas ja väljakirjutuse ümber.
  
• Nende tunnete käsitlemine ei tundu süstemaatiline; emotsionaalne turvalisus on kõige hapram just siis, kui vastutus libiseb patsiendile.
  
• Väga palju igapäevast tuge, ärakuulamist, rahustamist pakuvad just hooldajad, aga jääb mulje, et see ei ole ametlikult väärtustatud.
  
• Psühholoogi vaade: patsientidele võiks selgesõnaliselt öelda, et ärevus ja „end halvasti tundmine“ on selles olukorras loomulik ning küsimused võivad tulla hiljem.